Avaldati üleskutse Eesti maarahva lõplikuks robotiseerimiseks.

Meie fundamentaalloogiliselt haritud eliit tahab kiirendada eesti rahva robotiseerimist. Nende juhtlause kõlab: "Hästi juhitud ja targalt korraldatud oma riik aitab meie rahval üleilmastuvas maailmas õnnelik ja edukas olla." http://arvamus.postimees.ee/2704768/poordumine-toompea-rahvas-otsustage-haldusreform
Targalt korraldatud - millise tarkus kohaselt? Ikka selle võõrandumisele viinud tarkuse kohaselt.
Kui suur seltskond saab maksimaalselt olla inimlik?

http://en.wikipedia.org/wiki/Dunbar%27s_number

Eesti wikis puudub mõiste Dunbari arv. Inimese sisulise kommunikatsiooni piir on umbes 150 inimest. Aju on lihtsalt sellise ehitusega.

Ma tõlgendan seda nii, et ühe põlvkonna inimeste arv kogukonnas ei tohiks olla suurem kui 150. 
Üks hinnang:
See on umbes nii suur kogukond, kelle põhikoolis on 100 piires õpilasi. Siis lapsed omavahe ja koolilähedased täiskasvanud kokku - tulebki 150, meeltega jälgitav inimeste maailm.
Teine hinnang:
Kui igas peres on isa ja ema, siis annavad 150 kokku 75 aktiivset peret. Tegelikult vähem, sest on ka pensionäride pered olemas.

Igatahes - kaaludes nii või naa Dunbari arvu ümber, tuleb hinnata, et inimlikult targasti korraldatud omavalitsus ei saa hõlmata üle 1000 inimse. Robotiseeritud või halva linna kombel on vastupidi - seda parem, mida suurem omavalitsus.

Kahjuks pole meil ammu enam inimlikku haridust ega kultuuri!
Väga vähe samme oskame teha inimsuse suunas praegusel ajastul, ikka ja jälle astume masinloogika ämbrisse.

Statistika ja linlike mudelite peal kasvanud targad tahavad  luua "õnnelikkuse statistikat", suuri omavalitsusi.

Heategu ei jää karistamata?

"Kui mõni raamat suudab päästa maailma, siis on see Jean Liedloffˇi "Kuidas kasvatada laps õnnelikuks"."

Nii on ütelnud koduskoolituse tuntud eestvõitleja John Holt (1923-1985), kui 1975. aastal ilmus nimetatud raamat trükist. Võib olla  ongi see Jean Liedloffˇi (1926-2011) raamat teinud palju inimesi õnnelikumaks, sest sai oluliseks hooandjaks liikumisele, mis julgustas emasid nn loomulikule väikelaste kasvatamisele, hellitamisele, rinnaga toitmisele ja üldse suuremale lähedusele lapsega. Oli ju 20. sajandiks kujunend arusaamine distsipliini määravast tähtsusest. Raamat on kümneid trükke, kümnetes keeltes. Eesti keeles seni Jean Liedloffˇi raamatut pole aga kasvatushuvilised tema nime teavad.

Tekkis küsimus.
Huvitav fakt, et Jean Liedloff sai selle kiidetud raamatu idee Venezuela dzunglis ye'kuana indiaanlaste juurest, kuhu ta sattus esimest korda 1950-datel koos teemandiotsijatega.  Selle loodusrahva tavade jälgimine oli tema järgnevate aastakümnete jooksul tehtud uurimistöö aluseks, kus käsitles inimeste elujõudu ja õnnelikkust.

Võib öelda, et väiksearvulise ye'kuana rahva elulaad 1950-datel osutus Lääne tsivilasitsiooni jaoks eeskujuks praegusel ajal. Neid teataksegi vist kõige rohkem Jean Liedloffˇi raamatu järgi.

Kuidas on kujunenud selle eeskuju või rahva saatus tänaseks?
Maavarade kaevandused ja kautšuki istandused on räsinud loodust. Epideemiad laastanud rahvast jne.
http://yekuana.chez.com/index.html

Kuidas on lood aga nüüd tavadega laste kasvatamise alal?
Selget ülevaadet netimaterjalidest on raske saada. Aga põgus mulje näitab, et läänelik koolitustava on neil ka au sees.
vt.
http://yekuana.chez.com/CULTURE/schools/schools.htm

Veel asjassepuutuvaid linke:
http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Liedloff
http://en.wikipedia.org/wiki/John_Holt_%28educator%29
http://en.wikipedia.org/wiki/Ye%27kuana_people

Kõneksolev raamat vene keeles:
http://schastie.by/deti/Ledloff.html#f1

Ajukeemia kogukonnamaagias?

Viimati sai lõpetatud lausega:
 7. Kuidas hoida oma seltskonna iseorganiseerumises paras pulss, et selgusesädemed ei kustuks argisagimise ja loomuliku ununemise rüppe? 

Olulisi võtteid aktiivsuse languse vastu oskame seada nn "talupoja mõistuse" varal. 

On veel üks tähtis faktor, millest üldsus ei tea ja millegipärast ka kogenud tegelased tõsiselt ei räägi.

Pean silmas ajukeemilisi muutusi intensiivse kommunikatsiooni puhul.
 Kollektiivse mõttetöö viljelejad teavad, et intensiivse tegutsemise teatud etapil saabub eufooriline seisund, millega ühistöö edukas lõpuetapis ja ühises sünteeesis tegutsedes kaasneb väga meeldiv ülev "Heureka!" elamus, mida osasaajad kannavad endas jätkuvalt mõne päeva ka tegevuse lõppedes.
 Mõned osasaajate muljetused (vene keeles)


Kliiniliselt seletatakse seda nähtust endorfiinide eritumisega ajuripatsis stressi seisundis. Endrofiinid on oopiumisarnased ühendid, mida produtseerib organism ise, nad tõstavad valutaluvust ja tekitavad meeldiva tunde. Endrofiinide populaarne nimetus ongi "õnne hormoonid".

 Paljudele eestlastele peaks kõneksolev seisund tuttav olema laulupidudel tegelasena osalemisest või Balti keti päevilt. Kollektiivsel mõttetegvusel saavutatav finishieufooria seisunit võib pidada laulupeost ülevamakski, sest saabub paari-kolme päeva jooksul paljude mõttesündmuste rikkuses, mõnekümne tunniga kogetakse samavõrd väärtuslikku, kui tavalisel terve aastaga.

Siin Wiki joonisel on bioloogide nõiamärkidega näidatud, kuidas endorfiin kui transmitter kannab keemilises vormis impulssi edasi ühest närvirakust teise (või muusse rakku).

Kogukonna juhtidele on siin võimalus - pakkuda oma aktiivile laulupeohinnas või kaalukamgi sündmus palju väiksema kuluga. Mitmekümne tuhande tegelase asemel paar-kolmkümmend oma inimest kütavad elama kohalikus fookuses laulupeokaalus sündmuse. Juttu on olnud ka kõneksoleva stihia piirmahust - Dunbari arvust 150 inimese ümber. Kindlasti on sellises mahus kulgeva protsessi vägi suurem, aga see nõuaks lahenduseni viimiseks oma 7-10 päeva aega ja suuremaid kogemusi.

 Sarnaselt narkootikumidega ilmneb ka siin sõltuvuse nähtus. Mõned korrad piisavalt lühikese aja järel seisundit uuesti kogedes, tekib soov üha kogeda ja muu sõltuvusele iseloomulik. Kui siinjuures kaaluda miinuseid ja plusse, siis tuleks pidada nähtust pigem positiivseks. Kõneksolev keemia käivitub organisimi siseselt loomuliku reaktsioonina ja tulemusena saabuv positiivne meeleolu ning aktiivsuse tõus ja ühistunne inimeste vahel saab olla ainult hea.

Ainsaks miinuseks võiks ehk pidada mõningas probleemi, mis "sees olnud" sõltuvusega isikutel "tavaliste" inimeste suhtes mõnikord ilmneb. Rahvas ütleb: "Joodiku sõber saab olla ainult joodik!". Meie teemas ka - sõltuvusega isikul kulub seisundi saavutamiseks väiksem doos, juba mõõduka mahuga vestluses võib sõltlane jõuda oma sõiduvette, kui samal ajal teised alles otsipidi argises kinni. Siis võib ilmneda tõlkimise probleem eri maailma vahel, teised ei saa kaifija kõigist tagamaadest aru, temast tekib nn kiiksuga tegelase mulje.

 Endrofiinide teadlikul mänguvõtmisel kogukonna arengus tuleb mõtelda ka kõneksolevate MeeleSündmuste vajalikust sagedusest, et tekiks veenev sidusus. Pakuks kaks Sündmust aastas. Nende vahel vähemalt korra kuus koosolekud aktivistidele. (Nagu "Haanimeeste Nõvvukoda" täiskuuõhtutel külakorda saunaõhtuid vüi öid peab)

 Nii endrofiinide kui Sündmuste ja väiksemate aktiivsuste järgnevuse rütmi puhul tuleks arvesse võtta ka ealisi iseärasusi. Ma kirjutan neid ridu, meenutades põhiliselt tegusas keskeas toimunut. Seenioride ja noorte puhul tulevad arvesse täiendavad nüansid. Kui erinevad põlved koos tegutsevad, võib selliste nüansside miteemärkamine olla halb.

Võib väita, et noortele sobiv rütm on kiirem. Noorte elus muutub kuu ja aasta jooksul vägagi palju, ja kuu või poole aastane samm ürituset vahel rebib juba seosed katki. Seenioridel vastupidi - möödub kuu või aasta ruttu.

 Veel küsimusi:

• Mida arvata seenioriaastates suhtlus- või ajutööendrofiinidest? Sõltuvuse tekkimisest? 
•  Kuivõrd on kasutatud koolitöös "õnnehormoone" ja siin kõneksolnud sõltuvusnähtust? Võib olla oleks selline praktika noorte puhul  ettenägematu ja ohtlik?

Seitse ülesannet kogukonna elujõu nimel

Globaalses külas muutub suur osa rahvast pööbliks, tarbijaks,  kel võimaldatakse mõnus vaatemäng ja odav õlu.  
Mõistlikul korraldusel saavad väärtuslikuna  kesta ka külakogukonnad ja  väikesed vallad.

Kuidas saab kogukond elujõuliselt püsida nn globaalse küla Suures Võrgus. Kogukonna aktiivil tuleb kogemuslikul ja looval tasemel taasomandada silmast- silma elusa suhtluse tarkus. (Skeemil sektor 4) Siis  võetakse ta partnerina kaasaegsete võrkude mängu.

Skeemi saab suure lahutusega . svg formaadis laadida siit: http://talgujad.tartu.ee/14_algus/suur%20ja%20v%C3%A4ike%20kyla.svg

Kogukond saavutab kaasajal elujõu, kui koos tegutsevad inimesed, kes teavad, et ideid ja eeskujusid liigub maailmas külluses ja neid saab sealt kätte raamatute või suure võrgu kaudu
aga kunst on soodustada sädet inimestes meie lähedal.

 Igas inimeses peitub mitte ainult säde vaid terve maailm, mis meie tavas on poodud mudelite ja õpetuste raamidesse.
Nagu üksik tungal ei põle kaua, ei saa eriti säravaks ka üksik sisemaailm. Lähedastel orbiitidel liikuvad inimesed või mõistusega maailmad suudavad üksteisest aru saada ja sobivalt aidata, juhul kui huviks ongi  üksteise maailmad, ühine tee. Selliseks vastastikuseks ühisarenguks on vaja koguda erilist kogemust - nagu tulesüütajal vaja sobivalt liita sädemeid ja süsi, valida sobivalt laaste ja neid õigesse kohta lisada, sobivalt puhuda jne.
On vaja, et sobivad sädeinimesed saaksid piisaval hulgal ja piisavalt aega koos tegutseda, et nad suudaksid oma vajadused, edevused ja muud tingimused vastastikuselt sobitada.

Aabitsatõed näost-näkku toonuse arenguks.
Ühes juturingis või koosolekul saab kadudeta osaleda 7 inimest, suuremas grupis ei mahu kõik kõnelema. Sobivaks arutlusringi kestvuseks hinnatakse 3 tundi, sellise ajaga on lootust jõuda läbi mitmete etappide ja seikluste  konkreetse  päevatarkuse sünteesini.
Võitluskaaslaste suure ringi piiriks pakutakse nn Dunbari arv - umbes 150; selles piiris suudab inimene veel kõiki teisi osalejaid jälgida, neid meeles pidada ja hästi arvestada.

Kuidas poole-tosina osalisega selguse-setitamised 150 osalisega suurema seltskonna elusse paigutuvad, koos kõige praktilise ja muuga - see vajab sättimist iga seltskonna ja iga osaliste iseärasustest  sõltuvalt.

Võib oletada mõningaid tüüpilisi kuidas-küsimusi selliseks sättimiseks. Healoomuline hulk võiks olla seitse küsimust:
1. Kuidas koguda üldises stagnatsioonis ja peataolekus sädemeid, kuidas hoida neid õige alguseni, kuidas korraldada alustuse leek, nii et see ei osutuks lihtsalt ühishõõgumiseks?
2. Kuidas käituda kooli või muu noorteasutusega, kui selline on meie mõjuulatuses? Või lastega, kes kasvavad omas peres?
3.Kuidas saavutada omas "väikeses külas"  piisav arusaamine globaalse küla peavoolust ja valida sealt endile olulisem, hoiduda süvenemast linnalegendidesse?
4.Kuidas võita ja hoida endile toetav partner suure mängu käsuliinides? Kogemused näitavad, et selline mõistev partner hierarhilises süsteemis on sünergiaskasvavale grupile väga soovitatav.
5.Kuidas tõlkida oma siseringi protsess  väljasolijatele niivõrd arusaadavaks, et potentsiaalsed liitujad saaksid mõistliku vaevaga sisse elada. Sest niikui-nii aja jooksul on lahkujaid mujale. Või teise ilma.
6.Kuidas hoida mõistlik tasakaal näost-näkku elava kommunikatsiooni ning IKT kiiresti arenevate lahenduste vahel, sest viimased on vajalikud aga on juba põhimõttelikult disainitud imema osalejaid  mitmesuguste facebookide, instagrammide ja printerestide jõujoontesse?
7. Kuidas hoida oma seltskonna iseorganiseerumises paras pulss, et selgusesädemed ei kustuks argisagimise ja loomuliku ununemise rüppe?

Nagu allveelaev lainetavas ookeanis

Kultuuri või kogukonda saab kirjeldada tuntud kolmekihilise skeemi kohaselt:
Mõttetegevuse baasskeem

Küla saab püsida väärtuslikuna  globaalses külas  umbes nii, nagu allveelaev lainetavas ookeanis. Aga see ookean on tegelikult globaalne võrgumaailm oma netokraatilise liiderkonnaga. Küla saab püsida, kui selle vaim suudab olla võrdväärseks või vähemalt huvitavaks partneriks netokraatlikele liidritele.

 "21. sajandi võrgustikesse mahuvad ühe põneva ja hinnalise nišhina  loomuliku suhtluse võrgustikud.   Mõnes mõttes oleks see nagu iidne loomulik küla, aga lisaks vanarahva isekeskis toimetuleku kogemusele vajab selline küla täna erksat toonust muutuvas maailmalaines pinnalähedal püsimiseks. Tähendab - uus küla peab ennast taastootma nii,

• et ta oleks oma liikmetele hinnaline ja huvitav kestmiseks 
• ning sama lajal asetuks suures maailmalaines teiste jaoks hoidmist- ja koostöödväärivana.

Selline küla ei saa oma suhteid maailmakülaga ehitada kliendi ja teenindaja vahekorrale, vaid sellisele vahekorrale kus mõlema poole suhtlushuvi on sisult võrdväärne. Selline ühishuvi saaks olla mõlema - väikse küla ja maailmaküla vaimueliitide huvi kestmise- ja arenguülesande lahendamisel."

 Skeemil on püütud kajastada mõningaid vahekordi:

• Suure maailma tarkus on praktiliselt kõik mudelite (teisese treaalsuse) kihis ja kommunikatsioonide kihis ja inimeselähedane kogemuse koht on väga õhuke.
• Püsiva kogukonna tarkus on valdavalt inimeselähedase kogemuse kihis, oma mudelitekiht on õhuke, mudelid laenatakse suurest ilmast.