teisipäev, 29. jaanuar 2013

Võrgud, tulev ja olnu

Kolm uut tehnoloogiat, võrk, võrk võrk. Nende varju jääb neljas võrk.
See neljas on vanast on  silmast-silma võrk - see on suikumas, ootab kuningapoega äratama.


Kui tohutud jõud -  miljonid ajud, miljardid dollarid, must-miljon masinate kilovatti on praegu köidetud globaalse võrguühiskonna arendamisele.
See on ajastu mootor, kõike aktiivset endasseimev keeris.
Ja passiivne petetakse aktiivseks ning tõmmatakse ka kaasa.

Ei tõmmata mitte peadpidi võrgusilma, nagu kalu.
Kui tõmmatakse meid võrku, siis võrgule sõlmedeks, seosteniitide köitekohtadeks.

Võrkude ajastu on, sellest veel kliki siin:

Aga 4. sektor on  vaeslapse vindumises. Nietzsche äratus pole käivitunud.

pühapäev, 27. jaanuar 2013

Rõõm ja ärevus ajaloolaste pärast

Vabadusvõitluse mütoloogias kahtlemine on keenud päris kuumaks.

Paar tänast linki:
Marika Mägi
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uus-eesti-ajalugu-muudab-eestlaste-muistse-vabadusvoitluse-ristisojaks.d?id=65520102&com=1

Marek Tamm oli  Vikerraadio jutusaates
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1967421

Peaaegu 100 aastat tagasi, enne 1. maailmasõda kirjutas Albert Schweitzer omas "Kultuurifilosoofias" (3.pt) sellest tupikust kultuuri jaoks, mida elu vundamenteerimine ajalooliste müütidega tähendab.

Arusaamisega suhtume  vabadussõja-järgsel  20.-date aastate  noore Eesti üldsusesse, kus selline müüdiehitamine tõsiselt ette võeti.

Perestroika- ja taasiseseisvumise ajal oli esialgu loovat mõtlemist rõõmustavalt laialt. Aga 90-date alguses jäeti jälle oma peaga mõtlemine maha. "Ei ole vaja leiutada jalgrattaid, kui neid saab läänesttausta". Nii korrati ikka ja müüdikesed hakkasid taas köitvaid kihte kasvama, nagu pärlid oma karbis puhtas ojakeses.

Nüüd lõpuks on Albert Schweitzeri osutatud teema jõudnud  Eesti kultuuris tähelepanuks.

Ärevaks teeb ainult kahtlus - kui "loomingulise palangu"  tõuseb tõsine piigimurdmine müütide ümber, kas siis mahti olevikule ja tulevikule ka jääb?

laupäev, 26. jaanuar 2013

Kergemeelsus otsida reisijuhti

Kas on olemas  raamatut exinimese teest, kujumisest? Või filmi?

Mõni aeg tagasi turgatas mul pähe selline küsimus. Kui leiduks, siis lihtne.(?)  Kliki TV-s kanal käima,  ja  ajud saavad kammitud kevadiseks. 

Zarathustra raamat muidugi
 on lugu jõulisest sädemest, mitte protsessist, mitte juurtevõrgust. Suhtlussuundade maht küll kirjeldatakse kohe alguses. Mõne katse järel tuleb otsus, et surnutele, rahvale ja karjale ei kõnele.
Ainult kaaslastega, sõpradega, õpilastega kõnelda edaspidi. Seletab, et ei ole selge, kes õpilane, kes õpetaja, hea õpilane ületab õpetaja.
Aga ikkagi üksildase sädeme lugu on Zarathustra. Nagu Nietzsche enda lugu. Ja rohkem oleks sealt patt küsida.

See on populaarne pilt risoomist.  Risoom pildil on  surnud ja see pilt joonistatud Zarathustra ilmumise paiku umbes 125 a tagasi.

Ise meenus mul Makarenko "Pedagoogiline poeem", aga see on  ühe valgustuspoolusega kinnine seltskond. Mitte risoom.

Kõiksugu pähetulevad arenguromaanid on ikka ühe isiku romaanid. Kui seltskond, siis mõne kinnise seltskonna lugu piiratud ajas - koolis, sõjaväes, laevaperes.

Mõni aeg tagasi küsisin Indrek Hirvelt, et soovitaks raamatut kogukonna arengust.
Väikse mõtlemise järel kirjutas ta väikse nimekirja eesti keeles saadavatest raamatutest:
William Goldingi
  "Kärbeste jumal"
Pierre Boulle'i  "Sild üle Kwai jõe" Sild üle Kwai jõe
A.Strindberg.  "Punane tuba"  Peeter Olesk kirjutab "Punasest toast"
Robert Merle "Saar". (Eesti keel on tõlkimata "Malevil", veinikeldris tuumasõja üleelanud seltskonna lugu.)

Aga need on ikka kõik eriolukorralised variandid, ilma sidususeta tavalisse keskkonda.

Ja muidugi on valgustuslikke tõekuulutajate lugusid. Võib olla Hiina põhjatus pikas mõni järk? Tegelt - kui oligi, siis risoomne areng tollases elutempos pidi inimese elukaare vältel inimese taju jaoks ikka jääma staatiliseks, looks mõne isiku teekirjeldusest. Deleuze kirjutab, et enne Sokratese   aega võisid  targad osata risoomset arengut seletada. Loomulikult pole sellest tekste olemas. 

Aga viimaste aastakümnete sotsioloogiapraktikud?
Imelik, et Štšedrovitski mängudes  olnute seast pole tulnud romaanikirjanikku.  Muidugi - selline romaan oleks ühe nädalaks kumuleeritud  aasta kirjeldus. Ja aasta jagu sisu küll võib olla, aga nädalaste kaantevahel läbi elades ei jää sest aasta laiust jälge. Nagu  laeva jälg vees - vahutab, pulbitseb natuke ja vajub varsti tasaseks. Ja kogukond hakkab näpuga järge ajama valminud uues dokumendis, nagu ohvitserid  armees, kes saavad uued määrustikud.

Niisama oli Eestimaal kui Valdo ja Jüri koos sõpradega mööda valdu käisid. Selles praktikas oli õhus  mentaliteedi muutus. Võibolla siiski ainult erinevate mentaliteetide  kohtumine?
Nagu kontsertreis.
Sarnaselt pidid enne raamatute aega ringi rändama ettelugejad, tulid kogukonda lugejad oma paari-kolme raamatuga, lugesid ette ja võibolla arutasid publikuga, võibolla õpetasid mõnele huvilisele tähti. Ja läksid mõne päevale järele edasi. Kirjaoskus kõndis koos ettelugejatega edasi, rahvale jäi mõni lugu jutustamiseks ja mõni huviline võis tähti kraapida tallatud tee pinda.
Palju põlvi võis nii kesta kahe kultuuri kontakt, valimata ühiseks emba-kumba.

Interneti-rizoomi kosumislugusid  muidugi ilmub.  
Pekka Himaneni sarnased häkerpoeedid üheltpoolt ja äriliste edulugude esitajad. Interneti-rizoomi lugu on mitmesuguste logide abil lihtne taastada. See ähvardab ära varjutada tolle laia tundliku spektri, millest Deleuze räägib.

reede, 25. jaanuar 2013

Annavadki alla inimesed - kahanevad kestvalt!

Väga hea ajastus oli eXinimesel!
Nii nagu noka lahti tegime, nii puhutakse signaal, et karavan võib võtta sammu lühemaks  -  kestva kahanemise idee.
Oletasin, et  umbes kolme kuu pärast loeme esimest korda tibusid.

Nali -)?

Võibolla on tõesti aeg tagasitulekuks, kolmadal viisil.
Zarathustral tiksub kolme nädal pärast 130 täis.
Ei tee seekord asja Kirju Lehma linna.



Kalev ütles Harglas haridusest 1.

Ma polnud varem vallavanem Monika ja Parmu ökoküla edendaja Kaleviga nii pikalt kõnelenud. 16. jaanuaril Harglas kõnelesime umbes neli tundi. Ütlesime välja oma manifestid, hakkasime aru saama üksteise kogemuse ja sõnakasutuse tagamaist. Ma jätan siin kõrvale kõneldud teemade nimekirja.

Kõige lõpus, hüvastijätu rutus ütles Kalev  umbes nii:
 "Vahel ma mõtlen, et meie rumala hariduskorralduse  on keegi kuritark tegelane  nimme  käima pannud."

Ma ei saanud aru, kuivõrd oli ses üteluses siirast küsimust, kuivõrd sarkasmi. Ma jõudsin kiiruga seletada oma lihtsameelset usku
"See rumalus on palju põlvi tagasi käima läinud ühe  heauskse suure sihi kõrvalmõjuna. Mitmeid põlvi selline võibolla isegi õigustas ennast, ei teinud vähemalt selgeltseletatavat kahju. Inimesed harjusid  rutiiniga, seadsid sellega  oma eluplaanid ja ei osanudki enam muud näha ega tahta. Meie kaasa-arvatud. Me ise oleme kõigi oma harjumuste ja elukommetega endid sellesse lollusesse nii sisse mässinud, et harva suudame rohkemat kui ütelda mõne päästva aimnduse. 
Oleme nagu alkohoolik, kes mõnikord tõotab kaine elu plaani."
Midagi sellist ma ütlesin Kalevile , vähemalt pärast mõtlesin, et sobinuks ütelda umbes nii.

Meil käis see jutt Harglas võrokeeli. Aga kuna Kalevi osutatud  lollus ei sündinud Võrumaal, vaid laias ilmas, siis saab see jutt ka kirja riigikeeli.

_______________

Aga Kalevi üteldud mõte hakkas järgnevatel päevadel korduma päevalehtedes.

23. jaanuari Meie Maas on Enn Ehala tehtud karikatuur.



 Selle all JÜRI PINO kirjutis : Sandivabrikud ja seek.
https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=51523

"Eestlase usk näib olevat haridus. Täpsemalt, et õpi, õpi, õpi, küll siis tulevad õnn ja edu lauale."
Aga koolidest läbi saades:
"Paljude lapsukeste värske diplom ei eruta kedagi. Pole kapitalistlikel sigadel kohta, kus värskelt omandatu äraotsata tarkust pruukida"

Raadios kõlas täna, et 40 000 noort tööta

Ja Päevalehes kirjeldab töötukassa ametnik:
http://www.epl.ee/archive/print.php?id=65578520

___________

Sügavamalt seletab seda probleemi valgevenelase Voloviku kirjutis

"Šamaanitrumm: Pedagoogika paljastamine".

http://circleplus.ru/archive/n/28/028VVK1/print
http://exinimene.blogspot.com/2013/02/hariduse-arengu-pohilised-suunad.html
See viimane on tõlge venekeelsest kokkuvõttest, (lisatud 9. aprillil 2013)


Sarkastiline Volovik seletab, kuidas Kalevi osutatud "kuritahtlik plaan" Euroopas käima pandi.
See toimus 17.-18. sajandil haridusreformi, sõjandusreformi ja talureformi põimumises. Eestisse levis see kurikavalus üsna varsti. Mõned taadid kurjustasid, et uuendus kasvatab vaid hobusevaraste arvu. Aga statistikat ja sõnakanaleid valdavad jõud näitasid, et kiusakatest taatidest tähtsam on näha laia teed helgesse tulevikku.

Kõneksolev teema lubab vaadata märksa sügavamale, kui siin põgusalt osutatud.
See otsetee  inimarengu  ränga ummiku mõistmiseni. Nii ränk ummik on praegu  inimesel, et välja saab kui tarkusesädemed senisest hoopis teisiti kogume.
 EXinimene  - lausa nii on vaja nimetada meie lunastust.

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Seletus riigikeeli:

Exinimene on  sündimas posthumanistlikus ilmas, so tänasel Eestimaal (planeedil Maa) endisest mudelinimesest (dualistlikus materialismis ja kooliõpetuses).

Ülimalt inimlik inimene. Seesama mis Nietzschel oli üliinimene.
(Uuri Gilles_Deleuzet!).
 Ja söö omakasvatatut naereid.

Milleks?
Et inimene saaks jälle elama inimestega, naabiriga, sugulasega, külaga - kõigi nendega kes priid inimmudeli kammitsevast eksitusest.

Inemise mutel om kah kinä
a ynnõ pääministri, 
professori,
päie mahalõika 
ja muiõ sändside laja lapjuga lüüjide jaos.
Küläkooliq
ja küläq esiq
ommaq häömän selle
et ommaq harjutaduq:
INEMINE  = INEMISE MUTEL


Eeltundes, et juurteni on vaja parandada elukorda, kuhu Euromeerika ennast on suretanud.

Et maaelu taastundmise sädemed leegiks saaks loita.

Et slummide seebiste rõõmude
ja kaamelikoorma asemel
elu leegiks lahedalt
ex ole nüüd